Jõulupidu kodus ei vaja suurt saali ega lõputult ruumi. Laudade läbimõeldud paigutuse, pidulike linade, soojade tulede ja väikeste jõuludetailidega saab ka tavalisest elutoast mõnusa peopaiga, kuhu mahuvad pere ja head sõbrad.

Jõulupidu kodus kuuse, kingituste ja mandariinidega

Ühe pere jõulud ehk kuidas väike elutuba mahutas suure jõuluõhtu

Elasid kord kaks õde, kes otsustasid, et sel aastal peetakse jõule kõik koos. Mõlemad tulid oma perega ning kutsutud olid ka mõned head sõbrad – just need, kes aastate jooksul olid muutunud peaaegu pereliikmeteks.

Ainult üks väike mure oli veel lahendada.

„Kuidas me kõik siia ära mahume?” küsis üks õdedest ja vaatas elutoas ringi.

Tuba polnud suur ning seinte ääres seisid diivan, raamaturiiul ja muud kodused asjad. Aga jõulude ajal ei mõõdeta ruumi ruutmeetrites. Ruumi mõõdetakse selles, kui palju inimesi tahab ühe laua ümber kokku saada.

Lauad tõsteti L-kujuliselt kokku. Nii kasutati ära nii aknaalune kui ka toa keskosa ning kõigile leiti oma koht. Lauad kaeti valgete linadega ning nende peale laotati punased jõulumustrilised lauajooksjad.

Igale taldrikule pandi kuusekujuline salvrätt. Mõni kuusk oli roheline ja mõni punane. Söögiriistad kinnitati väikeste lipsudega – punase kuuse külge roheline lips ja rohelise kuuse külge punane. Nii sai iga istekoht endale justkui väikese jõulupuu.

Akna ette riputati tuled. Kui õues pimedaks läks, muutusid need sadadeks tillukesteks tähtedeks ning elutuba hakkas peegeldama nende sinakat ja sooja kuma. Laual süüdati väikesed küünlad ja klaasid lõid nende valguses helkima.

Siis hakkasid saabuma jõuluroad.

Lauale tõsteti kausid koduste salatitega, kartulid, kurgid, praad ja hoidised. Suurtele puidust kandikutele seati juustud, viinamarjad, oliivid, pähklid, küpsised ja muud väikesed suupisted. Igaüks oli midagi kaasa toonud ning peagi nägi laud välja nii rikkalik, et sinna oli keeruline veel ühtki kaussi mahutada.

Kõige selle keskel seisis sakris habemega päkapikk. Tema oli endale leidnud tähtsa koha kannu ja küpsisekausi lähedal. Keegi ei olnud talle ametlikult ülesannet andnud, kuid tema tõsise oleku järgi võis arvata, et ta vastutas nii küpsiste turvalisuse kui ka jõululaua üldise korra eest.

Päkapikk polnud aga ainus, kes arvas, et lauda tuleb hoolega valvata.

Pere must kass oli juba enne külaliste saabumist ühe tooli hõivanud. Ta istus seal sirge seljaga ja vaatas taldrikut, millel oli roheline kuusk ja punane lips. Kass nägi välja nii väärikas, nagu oleks ka talle koht kaetud.

Kui suupistevaagnad lauale jõudsid, muutus tema pilk veel teravamaks. Eriti huvitasid teda praad ja juustud, kuigi pere kinnitas talle korduvalt, et tema õhtusöök ootab hoopis teises kausis.

Kass ei lasknud sellest ennast häirida. Ta vahetas lihtsalt tooli ja jätkas jõululaua valvamist teisest küljest.

Toanurgas säras päris kuusk. See ei olnud kataloogist pärit täiuslik puu, vaid kodune ja veidi isepäine kuusk – mõni oks pikem, teine lühem. Selle küljes rippusid punased, hõbedased ja kuldsed kuulid ning soojad jõulutuled. Kuuse all ootasid värvilistesse paberitesse pakitud kingitused. Kõrval seisis väike ümmargune laud, millel oli klaaskauss mandariinidega.

Kui kõik olid lõpuks kohal, ei küsinud enam keegi, kas tuba on liiga väike.

Ruumi jätkus naerule, söögile, vanadele lugudele ja uutele mälestustele. Jätkus ka neile hetkedele, kui kaks inimest pidid korraga tooli tagant mööda pääsema ja mõlemad naerdes kõhu sisse tõmbasid. Keegi ei pahandanud, sest kitsikus tähendas ainult seda, et kõik olid üksteisele lähemal.

Kui kõhud olid täis ja viimane salatikauss laual edasi-tagasi rännanud, kadus päkapikk korraks oma küpsisekausi kõrvalt. Järgmisel hetkel ilmus ta kuuse juurde, kingikott käes ja punane müts veel rohkem viltu kui enne.

Selgus, et küpsiste valvamine oli olnud ainult tema kõrvalamet. Tema päris töö oli hoopis kingituste jagamine.

Päkapikk teatas, et ükski pakk ei liigu kuuse alt enne, kui selle saaja on esitanud salmi või laulu. Mõni oli selleks valmistunud ja luges pika jõululuuletuse. Mõni laulis paar rida tuttavat laulu. Mõni mõtles oma salmi kohapeal välja ning mõni lootis, et väga lühike „Päkapikk, päkapikk, anna pakk!” läheb samuti arvesse.

Päkapikk kuulas kõiki tähtsa näoga, kuid lõpuks sai igaüks oma kingituse. Isegi need, kelle laul pisut valesse helistikku kaldus.

Õhtu jooksul tühjenesid vaagnad, kustusid ja süttisid küünlad ning kuuse alla tekkis aina rohkem lahtipakitud kingipabereid. Päkapikk püsis vapralt oma kohal ja must kass tegi näo, nagu poleks ta kogu selle aja jooksul ainsatki suupistevaagnat märganud.

Sel õhtul said pered aru ühest lihtsast jõuluimest: suurte jõulude jaoks ei ole vaja suurt saali. Vahel piisab mõnest õigesti paigutatud lauast, valgetest linadest, soojadest tuledest, heast söögist ja inimestest, kes päriselt tahavad koos olla.

Sest kui kodu täitub lähedaste ja heade sõpradega, muutub ka kõige väiksem tuba korraga suureks.

Ainult üks mõistatus jäi sel õhtul lahendamata.

Hommikuks oli küpsisekausis üks küpsis vähem. Päkapikk ei öelnud midagi ja must kass vaatas väga süütult aknast välja.

Jaga ka oma peolugu!

Kas rentisid meilt lauad, toolid, linad, nõud või muud peotarvikud ning sinu peol sündis midagi ilusat, naljakat või erilist?

Saada meile mõned fotod ja kirjuta paari lausega, kuidas pidu möödus, kuidas ruumi kujundasid või milline hetk jäi kõige paremini meelde. Soovi korral aitame sinu mälestustest kokku kirjutada samasuguse väikese loo nagu „Ühe pere jõulud“.

Parimaid lugusid ja pilte jagame kokkuleppel oma kodulehel, et anda ka teistele peokorraldajatele uusi mõtteid ja julgust näidata, et mõnusa peo saab korraldada peaaegu kõikjal.

Fotode avaldamiseks küsime alati saatja nõusolekut.

Saada oma lugu meile aadressil: info@trrent.ee